Mu süda tuksub selle aasta alguses eriti kergelt. Hingesoojendava ärevusega oleme me kõik valmis tähistama meile armsa ja kauni Eesti pidupäeva. Meenuvad tormilised 1990-ndad ja nende algusaastad, mil 24. veebruari kalendris pühana veel ära ei märgitud, poelettidel koogutasid ühtmoodi kolme­liitrised mahlapurgid ja kalakonservid, sest muud sinna välja panna ei olnud. Äkitselt see kõik muutus ja mõranes hullumeelse kiiruse ja tuhinaga. Ümbrus muutus segadusttekitavalt värviliseks, lausa rahutuks, kuid neis päevades oli mingi nähtamatu rahvuslikkust ühendav pide, mida poliitikud püüavad tänaseni sõnastada. Inimesed pääsesid ligi oma suletud toimikutele ja eelnevate põlvede ohverdused hakkasid tunduma käegakatsutavad.

1993. aastal tähistati Eesti sünnipäeva juba nii uhkelt, et kui vahukoor tundus igati kättesaadav ja igaühe õigus, siis mõningasest oskamatusest küllusega toime tulla oli hetkeks tekkinud olukord, kus täpselt õigel päeval haigutasid just need plastikkastid poodides siiski juba hommiku­tundidel tühjalt.

Meie, eestlased, oleme harjunud olema piiri peal nagu me tuuline maanurgake isegi. Me muudame ilma suurema kisa-kärata oma plaane ja teeme vahukooretordi asemel mõne tarretunud koogi. Me teame, mida tähendab režiimidega žongleerimine ilma, et oma identiteet tohutus seletamises kuhugi kaduma läheks. Vastupidi. Me teame üsna täpselt, mis on Eesti toit – seda ei pea enam küsitluste teel välja selgitama. Ja mis veel parem – me saame otsustada, kas süüa hommikuks helbeputru või croissant’i, ja otsusest lähtuvalt ­ei lähe meie eestlus sellest küll kuidagi kaduma.

On veel minna väheke maad, et õppida oma võimalusi ja vabadust täiel rinnal nautima. Et meie aasta poleks tähtsatest töödest ummistunud, vaid kõik probleemid ja nende lahendused saaksid vabalt voolata. Et me ei sunniks end mitte millekski, isegi mitte sööma näiteks põhjendusega teha seda tervislikult, teadlikult või siis justkui mitteteadlikult, sest on nii kohutavalt kiire – sest ka see on teadlik valik. Et me ei tähtsustaks üle hetkes olemist, vaid hoopis kulgemist ja selle nautimist ja seejuures ka hea toidu tegemist ja söömist.

Mäletan hästi, kuidas siis, kui olin oma kaaslastega äsja sisse saanud tehnikaülikooli toitlustamist õppima, tõmbas üks dotsentidest kohe esimese kursuse peol värsketele tudengitele elu koorekihist suure kulbitäie rammusamat osa välja: “Oskus pidutseda on täpselt sama tähtis kui oskus tööd teha!”

Hilisemas elus olen ma saanud nauditavat kulgemist, kus armsad koosolemised sõprade ja pere või töökaaslastega sind toidavad ja hinge helisema panevad, palju õppida. Eriti sügava jälje on sel teel jätnud itaallased ja prantslased, kellele on hea toidu valmistamine ja nautimine põhivajaduseks.

Maitsvat juubeliaastat kõigile!


Sel aastal ilmub ajakiri Oma Maitse veidi teisiti. Sajaleheküljelisena potsatab tavanumber tellijaile postkasti kümme korda aastas ning lisaks ilmub kevadel ja talvel kaks mahukat erinumbrit – ka need kuuluvad ajakirja aastatellimuse hulka. Täpseid ilmumisaegu jälgi meie Facebooki lehelt ning tellimisinfot vaata aadressil www.ajakirjad24.ee/products/omamaitse.