Eesti Vabariik 100 tähistamisest kuulsin esimest korda möödunud kevadel. Ja kohe pärast suure sündmuse teadvustamist hakkas toidu­rahvas valima Eesti maitset. Väljavalitust peaks saama uus rahvustoit ning see võiks tähistada meie tänase päeva arusaama heast ja moodsast Eesti roast, mida samal ajal igaüks teab, tunneb ja teha oskab. Maaleht viskab samal ajal nalja, et nii mõnelgi on kama, mis see Eesti rahvustoit täpselt on. Ühesõnaga, maitsete vaim on kohal.
Ühel tavalisel õhtul juhtus minuga tähenduslik lugu. Pärast väsitavat tööpäeva ja korraliku prae vaaritamist, millega kogu pere väga rahule jäi, läksin magusroa serveerimise ajaks kergema vastupanu teed ja tõstsin lauale kausid kakaokohupiimast kreemiga. Et viimane amps oleks mahlane, valasin selle üle vaarikakisselliga. See on minu lapsepõlve argine hea maitse, noorusaeg ja tänaseni igapäevase elu elamine. Aga minu laste ­näod – oleksite te neid näinud! – ei olnud minu nostalgitsevate meele­oludega absoluutselt kaasas.
“Mis see on?!” küsib üks neist argsi, suur kummastus hääles.
“No ma ei taha midagi öelda,” ütleb teine, teades, et ma ilmselgelt kurvastan, kui kumbki neist päris südamelt nüüd oma maitse-eelistuse selgelt välja paiskaks.
Minu südame kõige kaugemas sopis tekib hetkeks täiesti tuntav seisak. Siis aga tärkab kuskil sealsamas uudishimu, sest iseenesest on roog ju selline, millega pole õigupoolest üldse suurt midagi tehtud. Kohupiim on mahe ja puha. Võib aga vabalt olla, et selles just ongi küsimus. Kõik on liiga ehe – lausa paljastav. Laste ilmed tegidki mulle välgukiirusel selgeks hoopis midagi muud – selle, kuidas kohupiima vaim on muutunud hoopis jogurti vaimuks, toorjuustukoogi vaimuks ja muuks selliseks.
Kõik see lugu kulges umbes nii, nagu Jüri Tuulik kunagi kirjutas räime vaimust. “Räime on söödud päevast päeva mitte ainult sellepärast, et muud polnud lauale panna – räime söömine oli ajalooline paratamatus ja saatuse kingitus.”
Räime vaim on lihtsalt veidi muutunud, nagu kohupiimagi oma.
Ja just sellepärast ongi vaja Eesti maitset kogu aeg otsida. Kasvõi ainult selleks, et mitte kellegi peres ei küsitaks ühel selgel päikeselisel päeval: “Kas see roog on sul ise tehtud?” Toiduajakirja poolelt vaadatuna pole enam sugugi mingi haruldane juhtum, kui keegi pahaaimamatult meie käest küsib: “Kas meid, eestlasi, on ikka veel piisavalt, kes ise süüa teevad?”
Õnneks on. Maitsete vaim muutub, aga toit on nii aus teema, et sellega vassimine või vusserdamine annab varem või hiljem endast valusalt märku. Juba praegu keerleb toidutööstuse kohal aususe ähvardav vaim – see, kes räägib oma toodetest ausalt ja läbipaistvalt, võidab ka kliente. Ainult madala hinna ja pika säilimisajaga pole enam midagi teha. See on hea toidu vaim, mis end ilmutab. Seetõttu ma ei tahagi rääkida liigsuhkru ega ülekaalu teemast, kui see on väga paljudel juhtudel üksnes ületöödeldud toidu söömise tagajärg.
Mõnusaid kokkamishetki igasse päeva!