Eestil läheb hästi. Meie toidulaud aina laieneb ja aastal 2014 läbi viidud toitumisuuringut vaadates tekib palju küsimusi. Nelja aastaga oleme me saanud rohkem juurde valikuvõimalusi ja meie igapäevased harjumused on kõvasti muutunud. Teadlikum osa sööjaist on kas või uudishimust järele proovinud kookospiima, imelikud mereannid, erilisemad juustud, krõbistab rohkem pähkleid ja seemneid. Aina enam nooremaid inimesi teab, et taimse toidu osakaalu tuleb oma igapäevasöömingutes tõsta, ning seab küsimuse alla, milline rasv on meile hea – kui samal ajal 60% ajust moodustab tegelikult rasv! Pole sugugi ükskõik, milline on rasva rasvhappeline koostis jms. Kas pole see mitte revolutsioon meie endi silme all?

Samal ajal me naudime hooajalisust, omamaisust, üldse kõike kohalikku ning soovime salamisi, et väiketootjate hea kraam suudaks laieneda, rohkem nähtavale tulla. Me oleme uhked oma peenrakultuuri alleshoiu üle ja oskame rõõmustada värskelt küpsetatud rabarberikoogi pärast. Katsetame õhinal teha kodust rabarberiveini, mille juures läheb vaja kogenu häid näpunäiteid, nagu Aare Arndt neid oskab jagada. Kui toidufilosoofia pakub pinget, läheme külla särtsakale Liina Randperele ja tema toredale perele, kelle kätes edeneb köögis kõik. Veel nikerdame teha õunaroosidest jäälilli, mida suvistesse maitsevetesse sulpsatada – sest need on lihtsalt nii ilusad. Mingit muud põhjust ei olegi! Kiidame ka värsket kartulit, mida soovime veelgi enam väärindada ja süüa seda näiteks koos kalamarjaga.

Vaimustus kevadest ja suvest meenutab mulle hästi, kuidas sügaval nõukaajal õnnestus minu vanaemal mingi ime läbi külastada sugulasi Ameerikas. Sealt tagasi tulles imestas ta, kuidas nemad seal enne üles vaat ei tõusegi, kui pole peotäit vitamiine ja mineraale alla kugistanud. Lugedes uuemaid uuringuid Põhjamaade kohta, on ka seal muutunud toitumisteadlased valvsaks, sest enamik kapslitena söödud toidulisandeid pole tegelikkuses kehale üldse vajalikud – me oleme ülevitaminiseeritud. Ja see pole sugugi süütu seisund. Me sööme nii ehk naa pigem veidi üle ka kaloraažilt ja kui üldse millestki vajaka jääb, siis igapäevasest peotäiest rohelisest (peamiselt foolhappe väga erineva omastatavuse tõttu) ja värskest rasvasest kalast vähemalt kaks korda nädalas.

Ja kui sul on mõni lemmiktoiduaine (mitte töödeldud toit), siis mitte ükski neist pole nii halb, et seda endale keelata. Head asja ikkagi ei ole kunagi liiast. Eriti nüüd, mil iga päev aiast ja metsa alt midagi üles noppida või kokku korjata saab ning värskusest lõhnaval turul on mõnus ringi tuuseldada.

Jaga oma maikuiseid lemmikuid ka meiega!